Get Adobe Flash player

05.mail 2011 avati Jõgeva Spordikeskus Virtus fuajees Jõgeva Kunstikooli õpilase Gertrud Luige isikunäitus.

Gertrudi nätus oli oma kursuselt viimane, pannes seega punkti kunstikooli 10-nda lennu 4.kursuse kohustuslikule isiknäituste sarjale oma kursusel ja lõpetades ka kunstikooli 15-nda õppeaasta kohustuslikud isiknäitused.

Küsides Gertrudi käest, et kuidas kõik alguse sai ja kuidas ta kunstikooli tuli, rääkis Gertrud nii: „ Ema tõi mind kunstikooli. Kuigi tegelikult sai asi alguse sellest, et minu klassi, tavakoolis, tuli üks uus õpilane. Kuna tema käis siis juba kunstikoolis, kutsus ta ka mind kaasa. Mõne aja pärast see tüdruk ise küll lahkus kunstikoolist aga minule hakkas seal meeldima ja mina jäin.“.

Gertrud koos emaga näituse avamisel

 

Gertudi ema, Gerli Tooming, meenutab: „Gertrud oli proovinud kooliväliselt teha paljusid asju, kui ühel päeval ta tuli ja teatas, et tahab minna kunstikooli. Eks me siis koos tulime. Kohe alguses oli selge, et Gertrudi jaoks oli see õige koht.“ .

Gertrud jätkab: „ Mäletan oma esimest tundi. Õpetajat hästi ei mäleta, aga see oli vist Maris. Kõik olid nii võõrad ja ma kartsin hirmsasti. Häbenesin terve tunni nii, et isegi tööd ei saanud teha. Aga juba pärast mõnda tundi läks hirm üle ja olin sõber kõigiga. Kunstikoolis on kõik nagu üks suur perekond. Pauside ajal suhtlevad omavahel kõik ja seepärast saab kõigiga hästi ruttu ka sõbraks ja kõik tunnevad kõiki.

Kõige rohkem on mul aga meelde jäänud kursuse lõppudes toimunud kursusetööde esitlemised. Mäletan kuidas ma esimesel kahel aastal lausa värisesin, kui pidin oma tööd avalikult esitlema. Käed värisesid, süda puperdas ja rääkida ei saanud. Kindlasti oli see teadmatusest.

Kunstikoolis on aga õpetajad hoopis teistsugused kui tavakoolis. Nad pole üldse tavakooli õpetajate moodi. Kõik kunstikooli õpetajad on alati positiivsed, rõõmsad, mõistvad, abivalmis ja kuidagi hästi vabad. Nendega on hea ja lihtne suhelda ja see teeb kunstikoolis käimise kergeks.“

Küsides aga Gertrudi käest mõne näitusel oleva lemmiktöö kohta räägib ta järgnevat:

„ Kõige tähtsam töö näitusel minule on minu eelmise aasta kursusetöö. See on ka üks mu lemmiktöö. Ma tegin seda nii kaua ja südamega, et küllap sellepärast ta mulle nii tähtis ongi. Idee selleks tööks andis mulle aga minu tädi Kristi, kes ka ise kunstikoolis õppinud oli. Me vaatasime temaga ühel öösel, enne kursusetööde tegemist, koos telekat ja sealt tuli Ameerika tõsielusaade tätoveeringutest „LA Ink“. See oli nii huvitav ja ma olin sellest tõeliselt vaimustunud. Ühel hetkel pakkuski tädi Kristi mulle välja idee, et kasuta seda oma kursusetöö tegemisel ära. Mulle see mõte meeldis. Hakkasin netist materjali otsima ja lõpuks pakkusin kursusetöö juhendajale, õpetaja Elitale, välja ka oma idee koos visandiga, kuidas ma seda tööd ette kujutan. Miksisin oma töös kokku netist leitud kujundeid, mis mulle meeldisid. Kesksel kohal seejuures on „LA Ink“ logo ja taustaks „nende elu“.

Gertrud koos oma lemmiktööga (paremal)

 

Sain seda tööd tehes teada, et tegemist on väga vana tehnikaga, kus tindi ja nõelaga tehakse pilte inimese nahale. Kohati võib see väga ohtlik olla, mistõttu jõudsin ma ka veendumusele, et ise endale ma tätoveeringuid teha ei lase.“

Gertudiga edasi rääkides selgus, et tegelikult on tal näitusel teinegi tähenduslik töö. „Tegelikult meeldib mulle väga ka see maal valge pudeliga, mille küljes on sinised klaasikillud. Ka seda tööd juhendas õpetaja Elita. Mulle meeldib see töö isegi nii väga, et ma kasutan seda sama valget pudelit ka oma 4.kursuse kursusetöös, mida ma praegu teen.“

Pärides Gertrudi käest tema lemmikõppeainete ja -tehnikate kohta räägib ta nii: „ Õppeainetest, kunstikoolis, meeldib kõige rohkem joonistamine, kompositsioon ja vormiõpetus. Viimane just sellepärast, et seal me modelleerisime inimese näoosi just nii nagu nad on ja olema peaksid. Sain sellest palju targemaks ja tean nüüd ka millele tähelepanu pöörata. Tehnikatest meeldib mulle aga graafika. Minu arust on trükkimine trükipressiga ja tõmmise esmakordne nägemine väga põnev üllatus.“

Küsimuse peale, et mida ta arvab näituse tegemistest, vastab Gertrud nii: „ Näituse tegemine mulle raske ei olnud. Kõik läks väga kergelt. Töid oli kerge valida ja üldse sujus kõik kuidagi kiiresti ja probleemideta.“

Gertrudi kursusejuhendaja, õpetaja Elita Järvela, käest Gertrudija tema näituse kohta pärides räägib ta järgnevat:

„Gertrud on väga iseseisva mõtlemisega ja iseteadlik noor neiu. Kunstikooli õpilasena on ta mulle alati meenutanud pigem tudengit. Ta esitab vähe küsimusi, kuid kuulab ja vaatab. Gertrudi areng kunstikoolis on olnud stabiilne ja ühtlane.

Gertrudi puhul on alati avastamisrõõmu. Tööprotsessis, kui talle anda teema ja tehnika, siis idee tuleb alati Gertrudi poolt ja ta viib selle alati kindlalt lõpuni. Ta ilmselt „näeb“ kohe lõpptulemust, mida soovib saavutada.

Samas kui talle mingi teema ei meeldi, siis ta vaikselt väldib seda. Juhendajana, kui ma tajusin tema vastumeelsust mõne õppeülesande suhtes, oli parem ta omapead jätta, sest tavaliselt tuli Gertrud ise sellest olukorrast välja. Ka tagantjärele mõeldes võin öelda, et liigne sekkumine poleks kindlasti paremat tulemust andnud.

Ka näituse tegemisel tuli eriti hästi välja Gertrudi kindel, iseseisev ja eesmärgistatud loomus.

Väike lootus oli muidugi näha ka Gertrudi iseseisvat loomingut, kuna oli teada, et Gertrud tegeleb ka kunstikooliväliselt loominguga. Küllap ei olnud see näitus aga veel Gertrudi jaoks õige aeg ja koht ennast täielikult avada. Jääma lootma tulevikule.“

Gertrudi näitus oli vaatamiseks üleval kuni 23.maini 2011.

 

Gertrud koos vanematega näituse avamisel

 

Gertud koos õpetaja Elita Järvela ja Katrin Tamm-Kuusikuga, kes mõlemad juhendasid Gertrudit ka näituse ettevamistamisel