Get Adobe Flash player

02.detsember 2010 kuni 12.jaanuar 2011 kaunistasid Jõgeva Spordikeskus Virtus fuajeed Anita Sibula ja Kadri Mehide kunstitööd.

Tegemist oli kahe kunstikooli 4.kursuse õpilase ühisnäitusega.

Kadri räägib näituse kohta järgnevat:

Mulle väga meeldis seda näitust teha. Me saime Anitaga teha palju koostööd ja see oli lahe. Me oleme kunstikoolis hästi palju koos. Anita on siin minu parim sõbranna. Ja kuna meil on koos alati lõbus, siis otsustasime, et teeme ka näituse koos, sest siis on lõbusam. Töid valisime me nii, et oleks samad tööd, sest siis sai vaataja neid omavahel võrrelda. Ma ise arvan, et Anital on ilusamad tööd, kui minul. Aga näitusel oli mul ka 2 iseseisvalt Itaalias tehtud tööd, mis ma pidin tegema sellepärast, et ma ei saanud osaleda suvepraktikal.

Näituse tegemine õpetas mulle tööde valimist ja paigutamist näitusele. Kindlasti sain ma ka kogemuse, kuidas on pilte hea ülesse riputada. Samuti oli see hea kogemus koostööst ja omavahelistest suhetest.

Näituse avamiseks mõtlesime me Anitaga välja näidendi, mis ühel hetkel aga häppeningiks üle läks, sest me kaasasime ka publiku. Nimelt oli näidendis koht, kus toimus tantsuvõistlus ja siis pidi avamisele tulnud publik hääletama. Algul me ei teadnud mida teha aga siis mõtlesime, et näidendi teema võiks olla rahaga seotud. Püüdsime edasi anda sõnumit, et elus pole tähtis mitte raha vaid tähtsad on sõbrad ja perekond.

Tegelikult hakkasin ma kunstikoolis juba lasteaia ajal käima. Kuna ma alguses olin aga palju haige, siis ma puudusin palju. Hiljem pole seda probleemi nii palju olnud.

 

Pildil tüdrukute ühistööna juba 3.kursuse lõpus tehtud 2-osaline kursuse lõputöö "Müstiline muutus" (vasaku pildi autor: Anita Sibul, parema pildi autor: Kadri Mehide)

 

Palju sarnaseid töid, mis on ometi nii erinevad.

Pildil: Anita (vasakul) ka Kardi (paremal), ülemisel plaadil parempoolne töö on Anita lemmiktöö.

 

Anitalt näituse kohta pärides, räägib ta nii: „Mulle väga meeldis seda näitust teha. Meil oli Kadriga kogu aeg väga lõbus. Eriti naljakas oli töödele pealkirjade panek. Siis sai nalja sai päris palju. Ka näituse avamisel toimunud performance oli kohati nii naljakas, et ennastki ajas naerma.

Koos näitust tehes ongi hea see, et ei pea kõike ise välja mõtlema vaid seda saab koos teha. Nii tuleb ka kindlasti rohkem ideid.

Näitusele enda töid valides püüdsin ma leida enda arust kõige ilusamad tööd. Aga lõpuks panime välja paljud enamvähem samad tööd. Minu arust oli see vahva, et osad tööd olid võrreldavad. Ega see võrdlus kummalegi kahju ka ei teinud. Tegelikult sõltub ju sellest, kuidas keegi vaatab.

Olen ise näitusega rahul ja vanematele meeldis meie näitus ka väga.

Minu lemmiktöö näitusel oli aga 1.kursusel tehtud koopia ühe kuulsa kunstniku tööst.

Näitust tehes õppisin ma kindlasti seda, kuidas pilte kinnitada nii, et need natukese aja pärast maha ei kuku. Alguses nii juhtuski, et kõik pildid olid alustele kinnitatud ja siis enne, kui me nad üles riputada jõudsime, hakkasid nad alustelt maha kukkuma. Kõik tuli uuesti teha.

Kui ma aga mõtlen, et kui kaua ma kunstikoolis olen käinud, siis on see nii pikk aeg, et ega ma seda algust täpselt mäletagi.“

Kursusejuhendaja Elita Järvela: „Kadri ja Anita olid tõelised üllatusesinajad nii õpetajatele, õpilastele kui ka näituse avamisele tulnud külalistele. Nende koostöö oli olnud äärmiselt loov ja viljakas. Juhendajana pidin ma neid näituse ettevalmistamisel pigem pidurdama kui ergutama. Nad valmistasid praktiliselt täiesti iseseisvalt ja väga põhjalikult ette ka kogu näituse avamise.

 

Tore oli see, et kuna nad mõlemad on kunstikoolis käinud juba nii pikka aega, siis oskasid nad väga oskuslikult näituse avamisel ära kasutada ka kunstikooli pikaajalisi traditsioone. Näiteks „kommisadu“.

Nende näituse avamine oli väga lõbus ja meeldejääv sündmus kõigile külalistele.

Kindlasti pidid ka kursusekaaslased nende puhul tunnistama avastamisrõõmu.

Kõige rohkem iseloomustaski Kadrit ja Anitat selle näituse tegemisel: ideede rohkus, julgus ja lõputud üllatused.“