Get Adobe Flash player

08.veebruaril 2011 avati Jõgeva Spordikeskus Virtus fuajees Jõgeva Kunstikooli 4.kursuse õpilase, Mari-Liis Pääreni, isikunäitus „Üheks kunstiga“

Mari-Liis Päären on 13 aastane noor kunstnik, kes õpib Jõgeva Kunstikoolis 8-ndat aastat, alustades kunstiõpinguid juba 5-aastaselt.

Mari-Liisi esimene õpetaja kunstikoolis oli õpetaja Katrin Tamm-Kuusik.

Koos õpetaja Kartiniga näituse avamisel

Päris esimesi tunde meenutades räägib õpetaja Katrin, et Mari-Liis olnud algusess nii tilluke, et saanud küll hakkama ema-isa abita, kuid kõik tema kunstitööd sündisid laua taga tooli peal püsti seistes. Muidu ta lihtsalt laua peal asunud paberini ei ulatunud.

Hiljem on Mari-Liisi jaoks kõige tähtsamaks õpetajaks saanud 5 viimast aastat tema kursusejuhendajaks olnud õpetaja Elita Järvela. Seejuures on Mari-Liisi kunstikoolis õpetanud ka paljud teised õpetajad.

Mari-Liisi näitus sai aga koguni nii suur, et kõiki raamitud töid üles riputades oldi sunnitud lisaruumi paluma spordikeskuse kohvikust.

Üldse on Mari-Liis kunstikoolis olnud nii värvikas kuju, et temast võiks juba praegu raamatu kirjutada. Jääge seda ootama!

Näituse avamisele saabus ka B.Alveri Muuseumi direktor Toomas Muru koos Heli Järvega, kellele (nagu pildilt näha) Mari-Liisi pildid laia naeratuse näole tõid. Oli tegemist "äratndmisega" või leidis ta siit hoopis midagi muuseumi jaoks väärtuslikku?

 

Mari-Liis ise rääkis oma näituse kohta aga järgnevat:

„ Näituse pealkiri tuli sellest, et ma teadsin näitust ette valmistades, et ma olen kunstikoolis käinud juba 9 aastat. Kursusejuhendaja, õpetaja Elita Järvelaga, näitusest rääkides kasutasin ma mitu korda mõtet: üheksa kunstikooli aastat. Kuna see oli aga pikk ja lohisev, siis õpetaja Elita soovitas seda mõtet natuke lühendada, jättes ära tähti ja sõnu. Lõpuks jäigi alles „üheks kunstiga“. Kuna ma tundsin, et see on sobilik pealkiri, mis võtab kokku minu nii pika elu kunstikoolis, siis saigi sellest ka näituse pealkiri.

Ise ma olen oma näitusega rahul. Mulle meeldib just see, et näitusel on väga palju värve. Ma arvan, et kuigi mu vanemad on ju kõiki pilte enne ka näinud, on näitus siiski üllatus ka neile.

Näitusele töid valides püüdsin ma välja valida need, mis mul paremini välja on tulnud. Tegelikult oli mul töid väga palju ja saaks veel kasvõi teise näituse teha. Töid valida oli aga sellegipoolest kerge. Osad pildid lihtsalt paistsid teistest rohkem silma. Seega ma usun, et selle näituse kohta võiks isegi öelda „silmapaistev“ (naerab). Minu lemmiktööd on seejuures need, kus on kujutatud loomi.

Mul oleks see näitus ehk olematagi võinud olla, kui õpetaja Anne mind 3-nda kursuse alguses ümber poleks „rääkinud“. Nimelt tahtsin ma siis kunstikoolist ära minna. Õnneks nii ei läinud. Ma tunnen ka praegu aegajalt, et olen sellest pikast ja suurest lisakoormusest vahel päris väsinud. Kunstikoolis möödubki suurem osa minu vabast ajast.

Näitusel on mul töid väga paljudes erinevates tehnikates. Minu lemmiktehnikaks on guašš. Mulle meeldib see sellepärast, et see on nagu mäng värvidega, kus erinevaid värve ja toone võib kasutada lõputult. Guaššitöid saab ka „parandada“ ehk vajadusel valesti maalitud kohad üle maalida. Seda viimast mul aga eriti tihti vaja ei lähe.

Koos õpetaja Elitaga

Minu lemmikõpetaja on õpetaja Elita. Tema on mind kõige rohkem õpetanud. Ma olen temaga ka nii harjunud. Samas on mind õpetanud ka kõik teised õpetajad, kes kunstikoolis üldse kunagi töötanud on.

Ma usun, et ma olen kunstikoolis saanud teha tõesti kõike, mida ma soovinud olen. Eriti meeldis mulle tooli peale maalimine. Kindlasti tänu vanemate kursuste õpilastele tekkis mul siin huvi ka lõuendile maalimise osas. Ka näitusel on 2 tööd lõuendile maalitud.

Ma pean nõustuma, et minu isapoolne suguvõsa on tõesti kunstilembene. Kunstiga tegeleb ka minu vanaema ja tädi, kes ka mind lühikest aega kunstikoolis õpetanud on."

Mõned hetked näituse avamisest:

Kohe algab

Kursusejuhendaja ja lemmikõpetajana toetas õpetaja Elita Mari-Liisi ka näituse avamisel

Kursusekaaslased toimuvat kõrvalt jälgimas, endal taoline kogemus juba selja taga

 

Mari-Liisi ümbritsevad alati rõõmsad inimesed

Isegi isa õnnestus pildile saada

Tõelise kiituse ära teeninud perekond, paremal harrastuskunstnikust vanaema